Kolm päeva tagasi hakkasin katsetama ühte kindlat päevakava. Nüüdseks on Paulike selle PEAAEGU omaks võtnud. Kuigi alguses olin ma ise üsnagi skeptiline. Ma ei arvanud, et ta üldse sellega nõustub või olin kindel selles, et vannun ise mingi hetk alla. Korraks oli selline olukord, kus oleks peaaegu murdunud. Selle asemel et ta kiiresti sülle võtta ja teda magama kussutama hakata, istusin ma teises toas ja kuulasin kuidas ta seal voodis vigiseb, aegajalt tõstis ka kõvemat häält.Kui see jorin kestis väga kaua, siis läksin ja kohendasin lutti. Aga ta punnib ikka tublisti vastu, vahel kulub ikka väga palju aega, et ta iseseisvalt magama jääks. Õnneks ta ei röögi end lolliks, kui ta ärkabki, vaatab ta ringi, vahel ka naeratab, ning kui keegi ta juurde teatud aja jooksul ei lähe, jääb ta uuesti magama.
aga õhtud on olnud täiesti teistsugused. Tavaliselt kui saime ta umbes 12ne ajaks magama, võisime olla selle üle rõõmsad, nüüd need viimased õhtud oleme saanud ta ööunne 19.30 ajal. Mis on minu jaoks lihtsalt uskumatu. Ma siiamaani ei taha seda eriti uskuda
Ja veel enam- ma saan nüüd oma aega hakata planeerida. Varem ei teadnud kunagi, mida ta mõtleb, või mis kell ta ärkab ja süüa nõuab. Nüüd on meil olemas mingisugused kellaajad,mida tuleb igapäevaselt järgida. Nii temal, kui ka meil. Üldiselt tegelen selle graafikuga mina üksinda, sest hendriku ema on vahepeal tahtnud, et laseksin Paulikesel kauem magada või kui ta liialt jonnima on hakanud, et ma võtaks ta sülle ja hakkaks kussutama. Või pakub end ise välja.
Samas, paar kuud tagasi poleks ma uskunud, et teen talle mingi kindla reziimi.Ma ei pidanud seda üldse vajalikuks ja kuidas ma ikka hakkan oma last sügavast unest äratama? Teen lihtsalt südame kõvaks ja äratan.
Ahjaa, uus aasta oli sitaks igav. Ma ei näinud isegi ühte raketitaolist asja, ainult nägime sähvatusi ja kuulsime pauke. Nagu oleks õues äike olnud. Järgmise aasta võtame me vastu Tartus ja jutul lõpp!
Meie väike muumipoiss.
