Kui ootused purunevad

Kui ma viimane kord kirjutasin, olin ma üpriski positiivselt meeletatud. Kõik oli ju hästi, Paul harjus oma päevakavaga ja meie saime paremini magada. Tundus, nagu paremaks ei saakski enam minna. Ega ei läinudki. Päevakava läks meil paari päeva pärast nässu, sest Paul mõtles, et oleks aeg uuesti jorisema hakata. Ta mitte ainult ei jorisenud, vaid ka vigises ega tahtnud sugugi magama jääda. Ma panin korduvalt teda voodisse tagasi, aga iga korraga läks asi aina rohkem käest ära. Mõtlesin küll endamisi, et homme on parem päev, aga siis ta jorises juba hommikust saati. Ja nüüd on ta jorisenud päris mitu päeva. Noh, mitte kogu aeg, ta ikka naeratab ja joriseb vahelduva eduga.

Olen isegi üritanud seda päevakava muuta, alguses tundus, et teistmoodi on parem, aga nüüd tundub,et pean esialgse kava juurde tagasi pöörduma. Ma ütlen ausalt, et kuramuse raske on hommikul kelle seitse ärgata, kui oled pidanud temaga öösel mässama, mitte ühe korra, vaid koguni  mitu korda. Hommikuks olen jälle nii väsinud. Vot niisugused on lood!

\"kaameraSiis kui Paul oma käed avastas. Sellest ajast  saadik on tal rusikad kogu aeg suus. Vahel üritab isegi kahte rusikat omale suhu mahutada. Ning kui sellest ei piisa, ajab ta rusika nii sügavle, mis paneb ta nutma ja öökima korraga.

\"kaamera

Nublust on saanud Pauli üks parimaid sõpru. Vähemalt Nublu arust.

\"kaamera

Üks kord avastasin ka seda, et ma ei jaksa enam teda üldse kaasas tassida. Käed väsivad ülikiiresti ära. Mõtlesin hirmuga, et ta ju kasvab veel suuremaks ning ilmselt tassin ma teda endiselt.Varem oli lihtsam, võisin temaga tunde ringi jalutada, ilma et mu käed ära väsiksid.

Seoses sellega, käisin ma üks kord jooksmas. Vähemalt plaanis oli joosta, aga ma ei jõudnud. Suutsin joosta ainult paarsada meetrit ning ülejäänud tee ma jalutasin. Täpselt sama oli ka trenni tegemisega. Võimatu. Tundus nagu mu selg oleks halvatud, ma ei suutnud kontrollida mitte ühtegi lihast. Ma lihtsalt lebasin abitult maas. Lõpuks võttis Hendrik mu kätest ja hakkas mind üles  tõmbama. Siis tundsin end eriti halvasti. Ma olin ju kunagi pikamaajooksja. Mis on minust saanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga