üks samm edasi, kaks sammu tagasi

Päevakava on jälle sassis. Ma ei kujuta ette, mitmendat korda ma sellega alustanud olen. Ilmselgelt jäängi alustama. Mõni nädal toimis see imeliselt, ei olnud nutmist ja jäi iseseisvalt magama. Siis tulid jälle gaasid( ärge uskuge, kui õeldakse, et alates 3ndast elukuust gaase enam ei eksisteeri, see on VALE). Ja kui ma teda magama panen, olgu see päeval või õhtul,karjub ta kogu aeg, nagu oleks see mingi halb asi. Nüüd viimasel ajal on ta kõvasti karjunud, mõnikord annab ta marukiiresti alla.

Füsioterapeudi juures käimine on ka selle ajakava päris tuksi keeranud. Kuigi see tegevus toimub ainult hommikuti ja maksimum 2 korda nädalas. Õnneks peame seal veel paar korda käima. Varsti saab see läbi ja Paul on tublisti edasi arenenud. Kui ta varem hoidis selilile olles pead enamjaolt vasakule, nüüd suudab hoida ka keskel ja isegi paremal. Ja ta tahab mängida. Varem ei huvitanud teda mitte ükski mängusasi.

Ps! Saime eile jonnipunni, esialgu küll väikse, aga kui uuesti Venemaale minnakse, siis tuuakse ka suurem.

 

Panime lõpuks Jänesepoisile ka nime ära. Nimeks tuli Oskar. Loodame,et ta tunneb Oskari vastu kaua huvi.