Ma olen hakanud õhtuti Herbertiga jalutamas käima, sest see on ainuke aeg, kus ma saan panna klapid kõrva ja rahus muusikat kuulata. Ja tavaliselt seostuvd konkreetsete lugudega konkreetsed inimesed ja konkreetsed emotsioonid.
Viimasel ajal olen ma palju mõelnud oma vanade suhete peale. Kuidas need algasid ja miks need lõppesid. Alguses pakkus mulle see meenutamine natukene nalja, pärast muutusin juba kurvemaks. Mul on olnud kaks pikka suhet ja neli lühikest suhet. Lühikesed on olnud umbes kuu pikkused suhted, ja pikemad 2,5 aastat.. Aga need kõik on minusse jälje jätnud, ma olen nii mõnelegi õelnud, et ” ma armastan sind” ja iga juamala kord olen ma seda tõsiselt mõelnud, vähemalt tol hetkel arvasin ma seda tundvat
Kahjuks on eksidega nii, et nad ei jää su ellu püsima. Isegi siis kui minnakse sõpradena lahku, alguses proovitakse suhelda, siis tundub see kuidagi imelik ja varsti ütllete vaevu teregi. Vahet ei ole, et kunagi pidasid teda oma eluarmastuseks. Või, et teie vahel oli mingi eriline side, sittagi.
Nüüd mõtlengi, et tegelikult ma ei teandud, mida see armastus tähendabki .Võib-olla ei tea ma seda praegugi, aga ma tunnen ,et olen valmis oma elu Hendrikuga jagama. Paljud küll arvasid, et meie suhe ei jää kestma, kes panustas kuu aja peale, kes panustas aasta peale. Keegi isegi ei julgenud mõelda, et me saame lapse ja abiellume.. Ega jah, tuleb tunnistada, ma ise ise ka ei arvanud, et nii läheb
Kõige rohkem, peale minu, teab minu suhetest üks mu sõbranna.Ta on olnud reaalselt mulle igas suhtes toeks, ta on nii naernud kui ka nutnud koos minuga, olenes sellest, kas suhe algas või lõppes. Pean tunnistama, ama tõsiselt igatsen neid aegu!
Tegelikult arvan, et olen pulmade pärast JUBA veidi pabinas ja tunnen, et pean kõikidest asjadest nö lahti laskma.
