anna lapsele kätte vispel, ja tal on põnevust umbes paar minutit
väike rohu”räppar”
roosa ei ole ainult “tüdrukute”värv
siin ta on, härra ükshammas!
käisin peale vihma jalutamist. Kalossid on ühed mu lemmikjalanõudest, juhul kui ma jalanõusi kannan!
eputaja
ta on lihtsalt nii nii rõõmus
Jõudsime ka lõpuks minu sünnkoju. Sõit oli pikk ja väsitav, aga mingis mõttes ka kosutav, just hingele.
Uhke vanaema, ent väsinud lapselaps
nalja enam pole, annan pudeli kätte ja laps sööb ise.
Tegelikult on mul mingil määral kahju, et ei jõua üldse enam blogida, isegi mitte selle peale mõelda. Aeg kaob lihtsalt käest, kogu aeg on vaja midagi teha, kas tööl käia või meisterdada pulmadega seotud asju. No ulme, ma pole õieti sellega alustanud, sest aed vajas kõige enne korrastamist. Täna kavatsen end käsile võtta ja meenekotikesed valmis õmmelda, eks kunagi hiljem jõuan ka ääred ära heegeldada. Hetkel pean võtma aega enda ravimiseks, kui ka Pauli. Nimelt oleme me mõlemd haiged, mina rohkem, Paul nüüd vähem, alguses oli vastupidi.
Ja mis peamine- kutsed said valmis. Läks küll rohkem kui 30 päeva, aga valmis nad said. Ja ma olen igati rahul. Esmaspäeval panen kutsed teele!
