Teie ümbert kaob tsivilisatsioon. Teil ei ole kellegiga suhelda, peale oma (tulevase) perekonna . Lähiümbruses pole ainsatki kohvikut, mis näeks välja reaalselt “Kohvik” .Te ei näe oma sõpru. Suhtlemine jääb iga päevaga aina vähemaks, või on see üldse sootuks ära kadunud. Kunagistest “sina”tuttavadest või endisdest töökaaslastest on saamasTeie uued sõbrad. Ja sõpradest, keda Te arvasite, et nad ei kao Teie elust kuhugile- Te eksite. Teil on tekkinud oma kindel rutiin, mida te päevast päeva jälgite. Tegelikult Te isegi ei mõtle selle peale, Te lihtsalt elate oma elu. Kui te varem nautisite rahu ja vaikust, mille pärast Te oma vanemaid/sugulasi külastasite, pikapeale hakate seda lausa vihkama. Teil ei ole kunagi vaba aega, sest kogu aeg on midagi teha.
Kui nüüd ausalt rääkida, ma olen paaril korral lausa kahetsenud, et me maale elame tulime. Just nendel kurvematel juhtudel, kui sõprussuhted on katkemas, sest kummagil osapoolel pole aega. Või noh, aega on, aga mitte piisavalt. Näiteks Tartut külastades olen üritanud ikka oma sõprade jaoks aega leida, mitte et see oleks nüüd marulihtne. Teate, kui raske on lapsega pikka maad sõita? Eriti siis kui õues on palav, ise väsinud ja tagatipuks hakkab ka su armastatud laps jorisema. Ühe päeva jaoks on seda ikka liiga palju. Lõpuks oleme kõik pahurad
Ärge arvake, et ma vihkan maaelu, vastupidi. Ma endiselt jumaldan, aga vahel tunnen, et tahaks siit ära, linna. Ma vajan vaheldust. Nüüd olengi võtnud suve eesmärgiks, käia ja olla erinevatel üritustel, suhelda veel rohkem inimestega ja külastada erinevaid kohvikuid!
