Nagu te kõik teate, on Hendrik minust aastaid noorem, kui täpsem olla, siis ainult neli aastat.Osade jaoks oli see alguses meeletu vahe, mõned lausa ei aksepteerinud seda-ma siiamaani olen sellest hämmingus. Miks küll? Nüüdseks, meile mõlemale armsaks saanud inimene, ei uskunud ka alguses meie suhtesse. Või siis, selle kestvusesse. Ma lohutan,väga väga paljud ei uskunud.
Kui me tol õhtul tuttavaks saime, ei rääkinud me vanusest kordagi. Ka järgmisel päeval, järgmisel nädalal ka isegi mitte. Selleks ajaks olin jõudnud oma sõbrannaga arutleda sellel teemal, aga endiselt ei ihkand küsida ka, sest mind see väga ei kottinud. Nagu nii poleks see teadmine midagi muutnud- me olime juba armunud.
Me olime käinud juba paar head kuud, enne kui me selle üldse uuesti teemaks võtsime. Lõpuks võtsingi julguse kokku ja nii muuseas küsisin,et kas teda häirib meie vanusevahe. Ta vastas koheselt eitavalt.Ausalt, ma sealt muud vastust ei oodanudki.
Nagu ka selgus, et ta emal on noorem mees, ta vanaemal oli noorem mees, ta õel on noorem mees.. teate küll kuhu see jutt viib? See oli juba suguvõsas sees. Nagu ka minu suguvõsas,mis muudab selle veel mitu mitu korda naljakamaks! See on kuidagi nii loomulik.
Ega see vanus eriti ei loegi, pigem käitumine ja suhtumine ellu.
Siin me nüüd oleme- hetkel oleme kooselanud 3,5 aastat, kaks aastat tagasi võtsime koera ja möödunud oktoobris sündis meile meie esimene imatabane poisslaps, ning minu sünnipäeva kuupäeval abiellume! Võiks võiks olla veel mõnusam?
