Kui varem käis see pulmapaanika minust suure kaarega mööda, siis võin teile teatetada, et nüüd on see kurikuulus sõber kohal. Mitte,et ma oleks teda oodanud. Mitte üldse. Arvasin,et suudan külmanärviga abiellumisele vastu minna. Aga ei. Mu peas on igasugused mõtted ja küsimused, osadele on isegi VIST vastusedki olemas. Ma muud ei teegi, ainult mõtlen ja mõtlen. Vahel ka närvitsen. Eriti siis kui asjad ei lähe nii, nagu need võiksid minna. Isegi see aasta ei pääse ma orgunnimisest, kuigi lubasin seda natukene vabamalt võtta.Võtan? ei.
Kohale on jõudnud ka tõsiasi, et see on siiski meie elu tähtsaim päev. Ma tahaks et mul oleks mugav, hendrikul oleks mugav, rahval oleks mugav ja mõnus, ning et nad meenutaksid seda üritust kiidusõnade ja naeratus näol. Ma muud ei taha. Ilmselt Hendrik tahab seda sama. Hendrikuga on sellessuhtes alati raske olnud, vahel tahaksingi,et ta näitaks rohkem emotsioone välja. Ma tean, et ta on samarõõmus kui mina, aga teised seda lihtsalt ei näe.. Mõned on isegi küsinud, et mis Hendrik sellest arvab? Arvate tõesti,et panin noa talle kõrile ja käskisin endaga abielluda? Või tegelikult ma hoiangi teda iga päev ketis, kett on piisavalt lühike,et vaevu ulatub söögikausini, kui sedagi. Ma lihtsalt olen väsinud teile tõestamast seda, et see ei ole olnud ühemeelne otsus. Õli viskab tulle ka veel see, et ta ei käi eriti netis, või siis facebookis( teadetavasti on ju facebook elu). Tal on lihtsalt miljon muud asja teha. Ja teate, temast on saanud maailma parim isa! Nüüd te teate, kuhu Hendrik iga vaba hetk läheb.
ja täna ma ei saanudki juukseid värvitud, ning et ma pidin 3 tundi võrus tühja passima. Ma olen endiselt arvamusel, et Võru ei ole üks mu lemmik linnadest! Lihtsalt ei ole.
Ma olen omadega niigi puntras.Õnneks mul on ülehomme tööl viimane tööpäev, vähemalt juuli alguse saan ma täielikult pulmadele pühendada,
Ja siinkohal, tänan ma ikka ja jälle neid imelisi kaasvõitljeiad aka aitajaid. Ja aitajaid on mul õnneks palju! Sügav kummardus teile!
