See, et kodustest ei aita mind keegi, just pulmakorraldusega,pulma ettevalmistustega. Hendriku ema hoiab küll pauli(mis on kohati väga suur abi), Hendriku isa on hakanud ka midagigi tegema, Hendrik tegeleb loomadega ja mina pean üksi pulma ettevalmistusi tegema, rääkimata helistamisest ja organiseerimisest. Enne pidin siinsest sitast vabanema. teate ju küll emasi, kes hoiavad alles asju, isegi neid, mis ei ole enam kõlbikud? Ma isegi mõtlesin hirmuga, et pean hakkama peopinda rentima.
Mina olen näiteks pärit just sellisest perest, kelle ema hoiab kõiksugu asju alles. Siiamaani hoiab. Ja iga jumala kord, kui satungi koju minema, üritan panna teda mingitest asjadest loobuma. Ütleme ausalt, sitta on terve maja täis.
Ja nüüd ka hendriku ema. Kui ma siia alguses tulin, sain koheselt aru, et Tiinal on sama sündroom. Ja see ajab mind nii närvi. Õnneks olen suutnud teha selle kodu natukenegi mugavamaks, vanad ja kasutud kapid majast välja visanud või põlema pannud, olen suutnud päris suurt riidehunnikut lõkkesse visata. Ilma, et Tiina sellele VÄGA vastu oleks.
Kõige probleemsem koht oli meil keldri pealne. Sinna on 20 aastat sitta kogutud. Kui ma üks kord selle koristamisega alustasin, pidin ma oksele hakkama. Ma leidsin sealt kõike. Leidsin isegi surnud kana, mille Hendiku isa talvel pidi metsa viima. Uskumatu. Me oleme mitmeid kordi sellepärast ka tülitsenud, hendrikuga otselt, hendriku emaga mitte nii otseselt. Ma püüan lihtsalt selgeks teha, et kõike ei pea alles hoidma.
Seoses pulmadega võtsin ma kõikidel kratsist kinni ja panin tegustema. Üksinda ma ei oleks reaalselt jõudnud.Alates üleeilsest on keldri pealne tühi, isegi põranda sain pestud. Nad polnud ilmselt aastaid seda põrandat üldse näinudki
ja teine asi, mis mul sõna otsesemas mõttes sita keema ajab- on Kersti. Minu endine korterikaaslane aka Hendriku õde. Tegelikult ma ei teagi, kumb asi mind rohkem vihastab, kas see,et Tiina rääkis mulle algusest peale, et kersti aitab mul pulmadeks joonistada, et las Kersti teeb, Kersti oskab. Või hoopis see, et ta ei ole kordagi mulle abi pakkunud. Ma tean,et meie suhted pole olnud enam aastaid roosilised, aga väikese abikäe oleks võinud ikka ulatada.Sest ta peab kunagii leppima sellega, et meist saavad sugulased.
Seoses Kerstiga on meil ka väikene areng toimunud. Kui me varem ei suutnud viibida teineteisega ühes toas, nüüdsest suudame isegi ühise laua taga kohvi juua. Kui inimesed on ümber ja mõlemad oleme vestluses, siis räägime. Aga kui meid on jäetud kahekesti tuppa, oleksime nagu kõnevõime kaotanud.
Toonitan endiselt, kõik ei sobi kokku elama! Üks päev mõtlesingi selle peale, kaua me Kerstiga tülitsenud oleme. Noh, varsti saab juba kolm aastat!
Õnneks ma seekord Tiinat ei kuulanud, ja lasin teistel kõik joonistused ja asjad ära teha. Ma oleksingi jäänud ootama. Ja eile- kui ma värvisin vanad õunakastid algeks, läksin ja küsisin abi,et kas ta oleks nõus mulle sinna rukkilille kriitseldused peale joonistama. Kas ta tegi seda? Ei. Aga ta oli nõus.
