Tegelikult tahtsin ma pikalt jahuda sellest, kuidas mu blogi kirgi kütab ja mulle probleeme valmistab. Lõpuks kui olin oma postituse valmis sain, otsustasin seda mitteavaldada. Sest ilmselt ka see oleks tekitanud veel palju ärvevaid momente.Seega olen ma sellest üle, vähemalt püüan. Eile veel väitsin,et ei suuda olla. Aga ma arvan,et ma olen juba niigi suures pabinas ja ärritun kergesti,et see asi ei ole seda väärt. Võib-olla pärast pulmi. Ning tegelikult on see ikka väga süütu blogi, arvestades blogisi, kus ei hoita midagi tagasi
Lihtsalt, inimesed, õppige oma elu elama. Päriselt. Ehk hakkab veel meeldimagi?! Palun, proovige! Ja üleüldse, täiskasvanud inimesed võiksid rohkem otse rääkida, mitte joosta selle jutuga kolmandate isikute poole, ning siis omakorda veel ümarlaua taga rääkida.See ei ole teps mitte lahe.
Ma leian,et olen olnud vägagi tolerantne. Olen paljudest asjadest kirjutamata jätnud. Ja teate, omas blogin võin ma nii palju vinguga kui mu süda ihkab! Sest see on minu blogi. Hetkel kõlan küll nagu vihane pubekas, aga kurat, kui sulle see nii vastukarva käib, siis mida kuradit sa siit otsid?
Ja nüüd kõige kurvema uudise juurde- Ma ei lõpeta blogimist. Lõpetan siis kui mulle tundub,et aitab, mitte kellegi teise inimese sundimisel. Kuidas muidu on mu tuttavad/sõbrad minu eluga kursis? Just need, keda see TÕSISELT huvitab. Ilma blogita ma närbuks siin.
Ma pean mainima, et üldistasin siin, sets ehk muidu võtab keegi jälle seda liiga isiklikult ja seda me ju ei taha!
Aga teate, mul on homme tüdrukuteõhtu. Arvake, kas ma ootan seda või jaa!
[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=AKgulPbaAVQ%3Brel%3D0&w=425&h=350]
