Paar kuud tagasi ei uskunud ma üldse,et kunagi külastan ma juuksuisalongi. See ei olnud üldse minu teema, ma olen aastaid ise lõikamisega väga hästi hakkama saanud. Aga lõpuks olin sunnitud selle sammu siiski astuma, sest ma unistasin kogu aeg,et kunagi on mul sama punased juuksed, kui Rihannal. 
See värv köitis mind kohe, ja Hendrikule meeldis see hullult. Aga ma siiski lükkasin juuksurisalongi külastamist aastaid edasi. Ma arvan,et viimase tõuke andis mulle pulma planeerimine. Sest iga üks tahab ju oma pulmapäeval kaunis välja näha.
Ning ei läinudki kaua aega, kui mulle seda imelist värvi peale kanti. Tegelikult veetsin ma ikka sitaks kaua juuksuritoolis, sest alguses tuli blondeerida( minu kahjuks on mul ülitumedad juuksejuured), siis pesti, lõigati ja lõpuks hakati värvima. See protseduur kestis umbes viis pikka tundi, kuigi tulemus oli imeline. Ma armusin sellesse värvi veel enam.
Nüüd olengi sunnitud külastama juuksurisalongi, umbes ei vähem ega rohkem kui kaks korda kuus. Minu jaoks on seda ikka palju, ma ei taha teada, mida see mu juustele teeb. Ja iga jumala kord tuleb mul juuksejuuri bloneerida. Ja kõigile kiuste, mu juuksed kasvavad liiga kiiresti. isegi juuksur oli üllatunud.
Tegelikult on asjal ka üks ilusam pool, ma tunnen selle värviga suurepäraselt. Ma oleksin nagu fucking taevas. Aga kui nüüd mõelda nende summade peale, mida ma iga kuu välja pean käima, tuleb mul nutumaik suhu.
