Ma ei teagi, kas ma olen rohkem haavunud või olen ma lihtsalt üli üli vihane.
Asi on siis meie “kunagises” sõbras. Kui ma Hendrikuga tutvusin, tutvusin ka tema sõbraga. Tema sõber sai kiiresti ka minu sõbraks ja ma pidasin teda ikka väga lahedaks inimeseks. Tal olid küll eriskummalised kiiksud- aga eks see tegi ta aina erilisemaks. Me saime hästi läbi. Aga kui ma soomest naasesin, ei olnud enam need sõprussuhted samad. Ei käinud Hendrik temaga läbi, ei käinud ta õde temaga läbi, mitte kui keegi. Nagu must kass oli sõpruse vahelt läbi jooksnud, või oli asi selles,et see sõber hakkas käima Hendriku eksiga.Sellest ajast alates ei suhelnud keegi temaga. Üks kord nägime teda ja siis pani Hendrikule jalaga näkku. Kui ma varem ei osanud sellest asjast üldsegi midagi arvata, kuid peale seda hakkasin ka mina teda vihkama ja kirjutasin( ja karjusin) talle rõvedusi.
Kui sellest vihkamisest hakkas juba aasta saama, siis võtsin temaga ühendust. Sest ma nägin, kuidas Hendrik tema sõprust tagaigatseb. Te ei kujuta ette, kui palju vaeva ma pidin selleks nägema, ning paljudega ma jõudsin selle teema pärast tülli minna. Kaks nädalat suhtlesime me facebooki või siis msn-i vahendusel, siis võtsin südame rindu ja kutsusin ta Hendriku sünnipäevale. Ma isegi tülitsesin Hendrikuga,ning talle ei meelinud see mõte üldse nii väga kui mulle. Kuigi oli näha, et ta täiega igatseb. Tuli kohale, alguses oli kohmetu ja mõni hetk oli täitsa piinlik vaikus, aga siis jätkus meie ühine sõprust sealt, kus meil pooleli jäi.
Peale seda hakkasime ikka väga tihedalt suhtlema. Ta praktiliselt elas meil, sest ta käis meil päevas mitu korda külas, või siis sõõmas, või magamas, või käisime meil tal külas. Sellest oli saamas üks suurepärane sõprus. Me kõik olime õnnelikud. Vähemalt sel hetkeni( tegelikult see õnnelik sõprus kestis pea 2 aastat) kui ma rasedaks jäin. See uudis tuli kõikidele ootamatult, tundus et lõpuks oli ka tema meie üle õnnelik. Nüüd ei teagi, kas tegu oli näitemänguga. Meie suhtlus muutus silmmärgatavalt kui rääkisime maale kolimisest. Ta hakkas meid tasapisi maha kandma. Suhtlus jäi harvemaks, aga see ei olnud veel katkenud. Ta nägi isegi Paul Herberti ära. tegin veel nalja, et temast saab Pauli üks lemmik onusi, sest ausalt, ta oli mu lemmik inimene-kõikide oma veidrustega.
Aga nüüd sel kevadel sai meie suhtlus täitsa otsa. Lõppes ära, päeva pealt. Üritasin temaga küll veidikene suhelda, aga sain aru, et ta oli täitsa alla andnud. Ning kui julgesin õelda,et tunnen tast muudust, sain vastuseks väga külma ja tuima vastuse. Kuid ma ei tahtnud veel alla anda. Ausalt, ma ei ole inimene, kes nii kergelt alla annab või loobub. Kuid kuskilt läheb siiski piir. Kui ta tuli maale ja me sellest juhuslikult teada saime, läksin ta koju ja ootasin teda. Jäingi ootama. Sest ta ei suvatsenudki välja tulla. Läks aeg jälle edasi ning kordus täpselt sama asi. See kord läksime juba kolmekesi, ning me kõik kolm ootasime nagu mingid lollid. Kõik teised oleks õnnest persega lakke hüpanud-aga tema ei teinud sellest väljagi.
Üleeile sain teada ka seda,et oli facebookis mind ära blokkinud. Mitte et mind eriti see kunagi kottinud oleks, aga tema puhul oli mul täitsa kahju sellest. Ning siis ütles Hendrik mulle nii muuseas, et meie kunagine sõber süüdistab mind Hendriku elu ära rikkumises. Selles, et saime lapse, kolisime maale ja et olukorda veel hullemaks teha, julgesime abielluda. Vot siis sai mul mõõt täis ning asusin talle sõnumit saatma, mudiugi sisuga MINE ÕIGE PERSE(muidugi kirjutasin talle mingi üli diibi teksti). Pärast seda hakkas mul kohe parem. Sain ka sõnumi vastu, ning oli tahtmine teda veel kord perse saata, aga ma ei teinud seda.
Ma lihtsalt ei mõista,et kuidas saab sõbrad maha kanda, ainuüksi sellepärast,et me julgesime maale kolida? Me oleme ju samad inimesed, me ju ei muutu, muutus ainult elukoht.
Lõpetuseks, käi perse, Mihkel-Kristjan!
Jah, mul hakkas korduvalt parem. Ning annaks jumal,et ma teda kuskil ei trehvaks. Ma kahtlen, et suudan end talitseda.
