Ma tunnen,et ma olen muutumas selliseks inimeseks, kellele ma oleksin varem virutanud kuvaldaga mitu korda järjest näkku ja küsinud ” Mis sul viga on”?. Minus ei ole üldse enam lapsemeelsust, lihtsad asjad ei tee mind enam õnnelikuks, ning üleüldse, ma arvan,et hendriku pere/sugulased on minust viimsegi positiivse eneriga välja imenud. Muud seletust ei ole. Eelmine aasta, siia kolides ma pakatasin naerust ja rõõmust, nüüdseks on muutunud torisevaks abielunaiseks. Ja ma ei oska enam oma elu nautida.
Viimasel ajal olengi mõelnud, et midagi peab muutuma. Kuidagi peab sellest perekonnast pääsema. Sest nende arvates ei tohiks mul olla oma elu, veel vähem- oma arvamus. Kuigi varem olin ma ilge mässaja, nüüdseks olen ma väsinud ning ma ei jaksa enam sõdida. Ma olen tüdinenud sellest sitast, silmakirjalikest inimestest ning nendest, kes tahavad iga hinna eest elada sinu elu. Sest nende elu on fucking nii igav, või nad tahavad lihtsalt intriige tekitada.
Uskuge, või mitte- see kõik muserdab mind. Olen ka rääkinud oma härraga sel teemal, aga tema ei osanud mingit varianti välja pakkuda-ega ma ilmselt ei lootnudki. Sest tema meelest on kõik korras. Meie erinevus on ka selles, et mina tunnistan probleeme, Hendrik mitte nii väga.
Ainuke olevus, kelle üle ma siiralt rõõmustan, on Paul Herbert Pettai. Sest ilma temata ei kujutaks ma enam oma elu ette. Ta on toonud nii nuttu, naeru ja puhast rõõmu. Ning enamustel hommikutel saan ma maailma laiema naeratuse osaliseks. Ja see teeb südame soojaks!
Aga ma teen kõik selleks, et tagasi saada oma kunagine elu. Maailmavaade. Lapselikust. Te ei kujuta ette- kui väga ma tahan,et lihtsad asjad teeksid mind jälle õnnelikuks. Varem piisas isegi kohvi olemasolust, katusest pea kohal, muusikast, sõpradest. Ja seda tundus olevat nii palju!
