Ma võin käsi südamel õelda,et ma pole kunagi kedagi kiusanud, seevastu kiusasti hoopis mind. Kõik algas sellest, kui läksin algkoolist põhikooli. See oli vist mu valusaim aeg, millest ma ei ole isegi rääkinudki .Ma ei tea, mis ühel tüdrukul minu vastu oli, aga tema alustas oma mingite väljamõeldud juttudega ja see levis nagu kulutuli. Sest teda ju kuulati. Enda meelest oli ta arvatavasti kõige targem ja ilusam, ning tal oli mõjuvõimu. Õpetaja laps siiski. Kuigi nendel juttudel polnud absoluutselt mitte mingisugust alustki. Võib-olla oli asi selles, et ma olin pärit vaesemast perekonnast kui teised, mul ei olnud mingeid kalleid firmariideid ega saanud käia kuskil vanematega kallis kohas shoppamas. Ma küll üritasin sellest alguses mitte välja teha, aga tol ajal olid lapsed eriti õelad ja ma ütlen, ma olin iga päev nii vihane ja vandusin salamisi kättemaksu. Ma olin täis vihkamist. Nüüd hakkab mul juba kurb ja mõtlen, kuidas saavad lapsed olla nii õeldad teiste laste vastu. Olen tähendanud, et see probleem on eriti maakoolides. Just nendel, kellel pole materjaalselt võimalik teistega sammu pidada.
Kõige naljakam on selle loo puhul see, et hetkel on ta mul sõbralistis. Me pole praktiliselt peale seda isegi mitte suhelnud. Ta küll loeb mu blogi, ta on mu eluga kursis, aga sellega see piirdubki. Ma loodan südamest, et ta saaks aru, et see mis ta tegi, oli väga vale. Ja ta paluks andestust. Mitte minu käest, vaid enda käest.
Siinkohal tahan tänada oma ema, kes suutis üksinda üles kasvatada viite last. Meil ei olnud kodus tihti süüagi, aga ega see ei tähenda, et me näljas istusime. Mu ema oli sesmõttes see KÕIKVÕIMAS, ta nuputas alati midagi välja. Üks kord tegi meile kartuli pannkooke, mis koosnesid kartulist ja jahust. Või jagasime ühe suurt leiba mitme päeva vahel. Ja kommid olid meile üheks suureks luksuseks, mida me endale väga tihti lubada ei saanud. Peale seda olengi tänulik iga söögikorra eest, mis meile antud. Õnneks olid meil loomad, mune ja piima saime laudast. Vähemalt midagigi oli meil omast käest võtta.
Kuna ma olen tulnust igast sitast olukorrast pea püsti välja, siis ma ütlen, et tunnen end kõikvõimsana.
Tegelikult need mõlemad kogemused on mind väga palju muutnud. Peale seda kui läksin pealinna kooli, keerasin ma oma elus puhta lehe. Kõik oli ilus, läksin uude kooli, sain uued sõbrad ning mitte keegi ei mõelnudki mind norida ega kiusata. Sest ei olnud ju põhjust. Ja ma nautisin tähelepanu.Mulle meeldis silma paista, olin julgem ja leidsin oma mina.
