Ma olin unustanud, mis tunne on äragata nii vara hommikul üles ja hakata juba voodis naeratama. Enne Herbertit olin ma alati väga varajane, peale seda olen hakanud nautima igat minutit, kui mul üldse magada lastakse.
Kuigi igapäevaselt olen siiski juba enne kuute üleval, aga täna on täiesti teine teema.
* sest Herbet pole veel ärganudki. Tavaliselt ärkan ta jorisemise peale.
* saan nautida kohvi, ilma et peaksin kohvi kiiruga kurgust alla valama
Isegi mu härra on üleval. Tavaliselt on tema see, kes viimasena ärkab. Kui kohvi on juba külmaks läinud. Hetkel on kell veerand seitse hommikul ja ta juba künnab põldu. Eks see on küll olude sunnil, aga vähemalt ta ei torise. Ta on muidu vana toriseja, kes vihkab hommikuid. Aga see selleks.
Kuulan praegu zeput. Kunagi ütles mulle üks sõber, kui ta hakkab oma tüdrukut maha jätma, et paneb selle loo mängima. Omamoodi kaval.
https://www.youtube.com/watch?v=iP9xMobANJM
