Ta võite pidada mind imelikuks, aga mul endiselt ei ole tunnet, et ma oleksin päris päriselt Hendrikuga abielus. Kohati on see ka naljakas, sest mu härral tuli see tunne väidetavalt maru kiiresti peale. Mina endiselt ootan seda päeva, mil käiks ka mul mingi klõps peast läbi.Et ma tunneksin, et olen abielunaine mitte härra elukaaslane või siis lapse ema. Mitte miski pole nagu muutunud. Meie suhe ja suhtlemine on jäänud samaks, kõik on nagu sama.
Võib-olla on ka asi selles, et me pole leidnud aega, mil me saaks olla täiesti oma ette ja nautida abielu. Kogu aeg on vaja midagi teha, kuskile minna, ning viimased nädal aega oli ka meie lapsukene raskelt haige
Ja eile tuletas meelde mulle meie sõbranna,et meil sai kuu aega täis. Me unustasime isegi oma esimese nö tähtpäeva ära. Mõtted on kogu aeg mujal.
Vähemalt ei unusta me aastapäeva ära, sest seda päeva on raske unustada. See oleks umbes sama hea kui ma jätaksin oma sünnipäeva vahele, sest meie tähtpäev on samal päeval. Seda ilmselt ei juhtu. Ja eks ka Hendrikul ole meie aastapäeva lihtsam meeles pidada. Ma loodan.
