Märkamatult on saanud meie silmatera kümne kuu vanuseks. Ma poleks eales uskunud, et see “beebiaeg” võib minna nii võrd kiiresti. Mul on endiselt tunne nagu oleks ta äsja sündinud ning et ta on maailma armsaim beebipoju.

Nüüdseks on sirgumas temast aga mehehakatis. Ei ole kaugel ka aeg, mil ta iseseisvalt kõndima hakkan. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma olen seda aega algusest peale oodanud. Sest siis on ta nagu päris päris inimene. Hetkel ta küll ainult käputab, roomanud pole enam mitu kuud, kuid vahepeal teeb ta maas väga imelikke liigutusi,nagu hakkaks jälle roomama!

Praeguseks on tal hambaid alles seitse. See hammaste tulek on ka üks imelik asi. Mäletan kui kiiresti tuli esimene hammas, teine hammas lõikus praktiliselt kaks kuud, tehes nii palju valu talle, järgmised tulid korraga ja siis tekkis mingisugune paus. Lõpuks hakkas ka seitsmes hammas paistma. Valu on teinud nad kõik. Ma kadestan neid lapsi, õigemini vanemaid, kelle lastel tulevad need hambad nii muuseas. Ei mingit nuttu, valu ega jorisemist.

Paul on seevastu alati andnud kõva häälega märku, kui tal midagi kuskilt valutab.Üldiselt ta ei ole kannatlik laps.

Täna just mõtlesin selle peale, kui halvasti meil alguses kõik läks. Mis halvasti, lausa sitasti. Kõik need esimesed kuud ehk siis pool aastat, mil ta meid öösiti üleval hoidis.Õhtust hommikuni ja nii iga jumala päev. Mäletan seda nuttu, meeleheidet ja omavahel tülitsemist- see polnud teps mitte lahe.

Samas, vaatamata igasugsutele muredele, on ta meie kullakallis. Meie rõõmuallikas.

Ärge saage nüüd valesti aru, aga ma loodan, et meie teine laps on teistsugusem. Kes naerab, sööb, situb ja mõistab magada! Sest Paul Herbert ei mõista siiani magada!