Ma pole rääkinudki sellest, kuidas väike Paul Herbert haigeks jäi. Juba reede hommikul, kui ma end viru folgile sättisin, oli ta natukene soojake. Kuna tal sel hetkel palavikku polnud, otsustasin siiski minna.Kuigi juba siis hakkasid mul tasapisi süümekad tekkima.

Reede õhtul kontakteerusin ma oma härraga,ning sain teada,et paul on palavikus ning äärmiselt viril. Ta oli nagu tõsiselt viril. Kui ta tavaliselt on viril, siis selle suudab ära kannatada, aga tol hetkel ta ei olnud mitte kui millegagi nõus. Ainult ägises ja nuttis. Laupäeval vastu ööd tekkis tal üle 39kraadine palavik.Ta ei tahtnud ei süüa ega juua. Selleks hetkeks tundsin ma end juba väga sitasti. Sest mina olin kaugel, ning kui Paul mind vajas, ei olnud mind kuskil. Pühapäeval oli ta terve päev palavikus, ei söönud ega joonud midagi.

Kui ma esmaspäeva hommikul koju jõudsin,tundus nagu hakkaks tal juba parem.Sest ta oli korraks täitsa rõõmus. Kuigi veest ja söögist keeldus ta endiselt. Lõunal käis ka meie juurest perearst läbi. Kuna tal oli suus soor, siis mõtlesimegi,et asi piirdub sellega.Uriiniproov ei olnud ka põletikuline. Pauliga on niimoodi,et iga palaviku korral peame viima uriiniproovi, vältimaks kuseteede põletikku. Kui arst oli ära käinud, hakkas Paulil aina halvem.  Kõht läks korrast ära ja õhtul oksendas. Ülejäänud aja ta ainult nuttis. Vahepeal oli mõni nutuvabam hetk, aga oli näha, et temagal polnud hästi. Õhtuks oli Pauli väljaheide juba mädamunahaisuga. Reaalselt, terve maja haises selle järgi. Nagu oleks kõht käärima läinud. Peale selle oli väljaheide selline punakas pruunikas, mille peale ma tõsiselt ehmusin.

Õhtul arvasime jälle, et hakkas parem, sest ta jäi magama ja kõik tundus olevat enam-vähem. Peale südaööd ärkas ta nutuhooga, ta ei lõpetanud nutmist ning otsustasin helistada kiirabisse. Sest kõht oli krampis ja tal oli juba silmnähtavalt nii valus. Üritasin läbi nutu nõu küsida, lõpuks otsustati kiirabi välja saata.

Kiirabi saabus umbes 25 minutiga. Selleks ajaks oli Paul nutmise lõpetanud.Arvati et suusoore bakterid on läinud soolestikku ning arstid ütlesid kohe, et tal on vedelikupuudus. Aga ta keeldus kategooriliselt joomast, kui vaid läbi une paar lonksu. Otsustati meid koju jätta, aga kui asi hullemaks läheb, pidime nad uuesti välja kutsuma.

Öö möödus enam-vähem. Hommik algas nutuga, ning tundus et ta ei lõpetag nutmist. Helistasime perearstile ning soovitati Lõuna-Eesti haiglasse minna.

Pauli näoilmest oli aru saada, et ta oli sellest kõigest tüdinenud ja väsinud. Ta ei jaksanud enam nuttagi. Ta lihtsas istus diivanil. Minu meelest oli kõige veidram see,kui ta oli pikali avatud silmadega. Lihtsalt pikutas. Ei mingit liigutamist.

Teisipäeva lõunaks läksimegi arsti juurde. Võeti kohe sisse. Vereproovide võtmine ostutas kõige raskemaks ülesandeks. Kuna jalgadel olid nii nii peenikesed veresooned, siis surgiti kord ühelt jalalt, siis teiselt ning lõpuks pandi kanüül kätte. Ma arvan,et terve võru haigla kuulis seda nutmist. Peale seda pandi ta tilgutite alla, alguses kolmeks tunniks, siis veel kaheksaks tunniks. Otsustasin teda ka sööta, aga söögile järgnes okseralli ning õde pidi mitu korda Pauli voodilinu vahetama. Kõht polnud endiselt korraks. Ma ei olnud eales nii tihti mähkmeid vahetanud. Pea iga kümne minuti tagant.

Ülejäänud päevast ta ainult magas. Ärkas korraks üles, ägises ja magas edasi. Aga ta vajas tohutult lähedust. Oli kogu aeg mu külje vastas. Ma ei saanud isegi kohvikus käia. Õhtupoole panin ma ta sinna hälli,alles siis sain paariks hetkeks ära minna.

Järgmisel hommikul sündis ime. Ta ärkas naeratusega, ta otsustas lõpuks hakata sööma ja vett jooma, ning kui ma ta potile panin, tegi ta sinna korraliku junni. Alles siis teadsn,et temaga saab kõik korda.

Hommikul tehti vereproove ja uriiniproove, ning mõlemad proovid olid korras. Lõpuks saime ka koju. Arst tüles, et oli kõige hullema \”staadiumi\” kodus põdenud. Tegemist oli rotaviirusega.Peale selle oli tal ka suu limaskesta põletik. Õnneks saime ühe geeli, mis peagi ka aitama hakkas.

Nüüdseks on Paul kordades rõõmsam laps.

Täna avasasin, et kõik pildid mis ma telefoniga teen, lähevad nö kuskile facebooki üles. Privaatselt. Noppisin sealt mõned pildid, kui ta haiglas oli.

\"10599953_740766545983177_1685739107_o\"

\"10589320_740766609316504_804207061_o\"

\"10594329_740766979316467_2142392339_o\"

\"10602428_740768145983017_1598595679_o\"

viimane pilt oli kodus tehtud

1 thoughts on “”

  1. Nad vist mingi aasta või tagasi reklaamisid korralikult seda haigust telekas ka, tundub, et on populaarne asi :/ Väga jube. Hea, et nüüd kõik korras on 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga