Mind ajab täiega närvi just need inimesed, kes ei suuda otse rääkida. Nagu te teate, tegelen praegu oma kinnistu müümisega, kõik läks täiesti plaanipäraselt, kuni eilse õhtuni.Sest siis hakati mu kõnesi ignoreerima, lubati tagasi helistada-ei helistatud. Kirjutasin-ei vastatud.Mu närv läks lõpuks ikka päris mustaks ja kirjutasin neile kurja kirja. Nõudsin vastuseid ja konkreetsust.
Kirjutasin täna veel- ikka ei vastatud. Lõpuks helistasin.Ja sain teada,et nad olid saanud pangast eitava vastuse. Kas seda oli mulle raske õelda? Kas vaikimine teeb asja paremaks? Kas te arvate, et kui probleemist ei räägi, kaob see ära? Oh ei, kullakesed.Kaugel sellest.
Ma pean kahjuks tunnistama, et ka mina vaikisin vanasti ja ei tunnistanud probleeme, õigemini ei tegelenud nendega, kui vaja. Õnneks andis elu oma õppetunnind ning nüüdseks tegelen kohe probleemiga, kui see peaks tekkima. Uskuge mind, nii on palju lihtsam elada.Ütleme,et see oli mu nooruse ja lolluse süü.
Aga need inimesed, nad peaksid olema elukogenenumad. Aga sittagi!
Inimesed, rohkem konkreetsust ellu.
