• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

Need ei ole olnud kunagi head.Ma ei saaks õelda,et meil oleks olnud kunagi venna või õe vahelist armastust. Nii kaua kuni mäletan,on nad kõik omavahel kokku hoidnud.Sest mina olin nö sohilaps. Teise isa laps. Mind jäeti alati kõrvale. Kui pöörasime tülli, oli vastaseis alati üks nelja vastu.Tänapäeval polegi sohilapse staatus nii hull, kui oli seda vanasti. Just teiste laste poolt.
Ausalt õeldes,ma ei mäletagi,et meie peres oleks olnud ilusaid aegu, mil saime kõik hästi läbi. Me tülitsesime igal võimalusel,vahel oli ka “sõjaeelne” seisukord.Nüüd ma ei teagi, mida ma nende vastu tunnen.On see tühi paljas hoolimine või pole isegi seda? Või alateadlikult ma ikka armastan neid?Mingi aeg oli ka periood, mil me ei teretanud teineteisega.

Nagu õeldakse, sugulasi ei saa me valida, nendega tuleb õppida elama. Eks me ikka suhtleme üksteisega ning isegi abistame,kui keegi vajab abi, või käime isegi külas.Aga armastust sellist ei eksisteeri üldse.
Mul on imelik seda isegi kirjutada, sest paljud ei saa sellest aru.Mis mõttes, sa ei hooli oma vendadest/õdedest? Kuidas te ei suhtle omavahel? Nii lihtne see ongi.Kõikidel ei ole nii ideaalseid õe-vennasuhteid.

Nüüd ma loodangi,et Paul Herbertist saab maailma parim suur vend. Ma tahan,et mu lastel oleks eha koos kasvada ja et nad armastaksid teineteist.
See on üks asjadest,mida mina olen taga igatsenud ja ma ei taha,et ka nemad seda tulevikus tagaigatseksid.

Lisa kommentaar