ah, ma olen üritanud juba mitu korda kirjutada sissekannet sellest,mis mind tusaseks muudab,aga ma ei suuda seda avaldada.
Rääkida oleks palju,alustades mu kinnistu jamast lõpetades lastetoa remondiga.Mul on tunne,et mu jõud on vaikselt raugemas,sest seda asjaajamist, mitte lubaduste täitmst,näkku valetamist ja mõttetut ootamist-seda kõike on liiga palju ühe raseda naise jaoks.
Võib-olla väldin ka natukene neid ebameeldivaid teemasi,sest ma tean,kui närvi need mind ajavad.Rasedus peaks olema üks kuradima õnnelik aeg,kus kõik on ilus ja rõõsa.
Tegelikult tahaks hetkel kõiki perse saata-ilma mõjuva põhjuseta.Lihtsalt tahtmine on selline.See ei tähenda seda,et ma mõtleksingi seda.
