natukene kurba juttu ka

Mu sõbral suri paai päeva eest isa ära-ja alati kisub kellegi lähedase surm või sõprade lähedaste surm kisub vanad haavad lahti.Ma eile mõtlesime pool päeva oma isast ning sellest,kuidas oleks kõik teisti,kui ta vaid elus oleks.Kui ta olekski ellu jäänud, ei oleks see olnud täisväärtuslik elu.Üks pool kehast oli halvatud,rääkida ei saanud,ei tundnud inimesi ära,rääkimata minust ega ka oma naisest.Mitte kui kedagi.Ilmselt oleksime jäänud terve oma elu tema eest hoolitsema,aga vähemalt oleks ta mul olemas.Just sellest teadmisest olen ma tundnud juba 16 aastat puudust.Ma igatsen teda endiselt,kohutavalt.Aegajalt tuletan ma meelde vanu mälestusi,kartes,et need hakkavad vaikselt tuhmuma.Ma tahaksin õelda,et mul on palju mälestusi,aga meil polnud selline tavaline isa-tütre suhe.Mind jooksutati kahe maja vahelt, nii kaua kuis ma mäletan. Kuna mu vanemad polnud koos, nad polnud isegi mitte abielus,siis ega muud sealt loota ei olnudki.Mu isa naine oli juba siis üks paras mõrd.Ma alguses ei saanud sellest aru,sest ma olin alles laps,aga ta korduvalt ässitas mind mu ema vastu.Sellest hakkasin ma alles hiljem aru saama.Pärast oma isa surma hakaksin kartma oma ema pärast.Mitte,et ta oleks langenud sügavasse masendusse,aga ma kartsin teda kaotada.Sest mul oli ainult ema järel.Tegelikult ma ei tea senini,mis ma teen,kui mu ema peaks kunagi ära surema.Sest inimesed ju surevad.Ja see on kahjuks loomulik.Aga ta on mulle nagu kalju,millele ma saan toetuda kui mul rasked ajad.Minu jaoks on ta üks positiivseimaid inimesi,sest ta suudab isegi siis naeratada,kui elu peaks talle kaikaid kodarasse loopima. Ja tal pole elu olnud lihtsamate killast,aga ta on tulnud igast olukorrast naerusuisena välja!Mis veel isasse puutub-siis ma kindlasti räägin ka neile nende teisest vanaisast.Ma tahan,et nad teaksid,milline ta oli.Ma suutsin ka välja mõelda,et ma teisele jala siseküljele tatoveerin ma Paul Herberti nime.Kunagi kindlasti ka Augusti nime.Kohta ma veel välja mõelnud ei ole.