Mõnda aega tagasi,liitusin ma facebookis märtsibeebide grupiga.Alguses mõtlesin küll,et mul on nendest gruppidest siiber-aga samas olin uudishimulik ning tahtsin teada,kuidas teistel rasedatel läheb.
Täna tuli teemaks koolikud.Ühtlasin tuli mulle kõike jälle meelde,mis elu on koos koolikutega.No ütleme,et ega see roosiline küll polnud.
Kui Paul Herbert kasvas nö.koolikutest välja,sain ma aru sellest,kui tuge suhe mul Hendrikuga on.Sest muidu me poleks sellest koos välja tulnud.
Kõik õhtud koosnesid röökivast lapsest,meeleheitel vanematest ning õhkkond muutus iga õhtuga aina närvilisemaks.Eks seda tajus ka meie armas pojakene.Paar korda tahtsin majast välja joosta ning mitte kunagi enam tagasi naasta.Meil olid pidevalt tülisi,arusaamatusi ning mingil hetkel rääkisime me teineteisest täiesti möödagi.Ning kui ma hommikul saingi tund või kaks magada,mõtlesin ma õudusega sellest,missugune öö meid täna ees ootab.
Enamus arvavab siiani,et gaasivalud ja koolikud on üks ja see sama(ma mäletan ühte targutajat okroobribeebidest,kes tahtis mulle väita,et koolikud ja gaasivalud on üks ja see sama asi).Guugeldage natukene.Kõige olulisem vahe on see,et gaasivalusi saab leevendada,aga koolikute vastu ei aita ei ussi-ega püssirohi.Päriselt.
Iga öö ma nutsin end magama,või nutsime koos end magama.Sest oli hetki,kus ma tõsiselt ei suutnud.Paulist rääkimata.Ma mäletan siiani,kuidas ta röökis kell kaks öösel,endal nagu punane ning silmad olid kinni vajumas,aga magamisest ei olnud juttugi
Kuna me olime ka täiesti magamata,puudus meie vahel ka igasugune lähedus.Seksist võisin ma vaid unistada-Ilmselt oli ka see viimane asi,millele ma üldse mõtlesin.
Samas, nüüd ma meenutan seda naeratusega,sest see tõestas seda,et tuleme ka kõige nutusemast olukorrast välja.Ja et oleme teineteisele toeks igas olukorras.
Räägitakse ka seda,et teine laps pidi erinema teisest lapsest-siis palun sind,Jumal,tee nii,et see laps oskaks magada.
Teate-Paul ei oska tänapäevanigi ilusti magada.On olnud öid,kus ta magab õhtust hommikuni,aga neid on tegelikult kuradima vähe.Kui varemärkas ta öösel miljon korda,siis nüüd ärkab ta ainult ühe korra,aga ma olen sunnitud ta meie voodisse tooma,sest raske on teda uuesti magama saada.Seega,pean olema ülejäänud ajast poolunes,sest see sindrinahk sipleb meeletult-keegi peab teda ju kinni hoidma.Tavaliselt keerutab end madratsi pealt maha ja hakkab nutma-õnneks läbi une.
