Täna käis meil külas,üks armas sõbranna,keda polnud reaalselt aasta või kaks näinud.Mind hämmastas see,et tal oli viitsiminesiia bussiga loksuda ,paar tunnikest juttu puhuda ning rõõmsalt bussiga Tartusse tagasi loksuda,hämmastav!
Tema puhul on olnud alati see,et iga kord kui olen teda külla kutsunud,pole see tulemine sugugi õnnestunud.Ma isegi ei mäleta,mitu aastat ma olen teda oma sünnipäevadele kutsunud,kuid tulutult.Ta on iga aasta olnud täpselt samal ajal reisul.See oli mulle nii masendav.Mingi hetk ma täitsa loobusin teda külla kutsumast.
Nüüd aga olen südamest tänulik,et võttis end kokku ja jõudiski meile külla.Sõime torti,krõpse ja kana.Ütleme,et ma pole aastaid nii palju rämpsu söönud.Aga kuna ma leian,et see oli omamoodi eriline sündmus-siis lubasime seda endale.
Enne bussi peale minemist,tegime me koos pilti.Meil pole kunagi mingid “sõbrapildid”välja tulnud,kuid tundub,et see kord nagu oleks isegi tulnud.Naljakas.Pidin küll luba küsima,enne postituse kirjutamist,aga leian,et see pilt oli kõikidest piltidest parim,mis olla saab!
Jap,mu juuksevärv kasvab kenasti välja.Ma ei julge isegi juuksurisalongi värvima minna,kuigi olen kursis,et tänapäeva värvid on ohutumad,eriti kui tegu on salongivärvidega.Mul on mingisugune kiiks.Kuigi,mul on ääretult kahju.
Lõpetuseks,aitäh Kadri,et külla jõudsid!
