Esmaspäeval oli plaanis kirjutada Paul Herberti sünnipäevast pikemalt ning meenutada,kuidas nägi välja Pauli sündimine.Mis on tegelikult endiselt minule väga valulik teema,sest esimesed päevad koosnesid ainult halbadest emotsioonidest.Kuigi laps paranes meil imeväel, aga mulle tundub,et see pani mu hingele ikka suure paugu.

See oli kõige esimene pilt temast,Ma mäletan,et võisin teda näpu otsaga vaid puudutada.Rohkem puudutamist meile ei lubatud.Siiamaani muudab see pilt mind äärmiselt kurvaks.

Samas, esmaspäeval,meenutasin ka tema arengut ja tõdesin jälle,et see aeg on möödunud liialt kiiresti.Nüüdseks võin ka õelda,et ma tean,mis tunne onolla  kellegi ema ja näha igapäevaselt oma lapse arengut, enam pole mulle võõras õelda,et “mul on poeg”.Alguses läks mul sellega harjumuseks pikalt aega.See oli nii veider tunne.

veel veidram on mõelda,et märtsi kuuses saan ma teise lapse emaks.See tähendab,et mul on siis kaks poega(südames siiski loodan,et arst eksis ja ma saan siiski tütre)