Täna oli siis see päev,mil meie uued telefonid jõudsid lõpuks ometi meieni.Ma ei mäletagi,millal ma midagi nii kärsitult ootasin.
Kui olime teinud karbi lahti,eemaldanud aku,avastasime me suure hirmuga,et meie tavapärases mõõdus sim kaardid ei lähegi.Me päris tükk aega pusisime.
Lõpuks võtsin ühendust Tele2 klienditeenindusega,küsisin,et mis nüüd edasi,kuidas me kaardid väiksemaks tehtud saame.Meile jäigi kaks võimalust,kas oodata homseni,kui keegi võrru läheb või võtta käärdid kätte ja lõikuma asuda.Kuna olime mõlemad nii kärsitud,siis võtsime selle viimase variandi.Vaatasime küll,et kiipi ei vigastaks,enda arust tuli meil see hästi välja,aga meie uued telefonid ei tunnistanud seda sim kaarti.
Nüüd olengi ma päris mitu päeva telefonita,oleneb,millal me need tellitud uued kaardid kätte saame.
Kahjuks Hendriku telefon võimaldas pääseda tal internetti,teha igasuguseeid vigureid,aga minu oma ei lase ilma simmita isegi netti mitte!
Ja ma olen nii õnnetu.
Eks me ise ole ka süüdi.Sest me reaalselt ei tunud selle peale,et nüüd on asjalood muutunud ja peab omama väiksemas mõõdus simmi.
Vähemalt sain roosakad-punased kõrvaklapid endale.
