Ma tahaksin rõõmust hõisata,sest Paul Herbert on teinud edusamme.Päevaunne jäämiseks kulus tal umbes pool tundi,ta isegi ei karjunud voodis,vaid mängis oma klaveriga ning pärast vajus kenasti ära.Õhtu oli umbes sama hea,sest poole tunniga oli tüüp kustus.Ma tahtsin persega õnnest lakke hüpata.
Tänasest päevast alates,loodan seda unekooli või rutiini,või kuidas seda nimetada-jätkata.Sest elu tundub jälle ilus olevat.
Välja arvataud üks asi-Paul Herbert on jälle nohune.Nohu sai ta Hendriku õelastelt,kellel polnud ei sooja ega ülma,et tuleb nohuste lastega oma emale külla.Ma ei läheks elaeski kellegi juurde oma haige lapsega,mitte kunagi.Aga temale on ju kõik lubatud,vähemalt tema mõtleb nii.
