Ärkasin täna ehmatusega üles.Sest kell oli kell kolm hommikul,ning Paul Herbert polnud veel piiksugi teinud.See oli imelik,sest ööd on olnud siiamaani kohutavalt rahutud,aga nüüd magas ta nagu vana rahu isiklikult.Käisin isegi hingamist kuulamas,tuba oli nii vaikne.
Hetkel olen jõudnud teleka tuppa,mul pole absoluutselt und.Ja see sakib,selle pärast,et kui lastaksegi mul magada,pole mul absoluutselt und.