Mäletate,ma alustasin mõnda aega tagasi iseseisvalt magama jäämisega?Nüüdseks olen asjad nii kaugele saanud,et päeval jääb ta üli kiiresti magama,halvemal päeval joriseb paar korda aga kutu ta ongi.Aga viimased õhtud on olnud kohutavad.Võib-olla on asi ka hammastes,võib-olla,aga õhtuti on selline röökimine,nagu sada siga oleks aia vahele jäänud.Just paar viimast õhtud.Mõnedel õhtutel jorises natukene,kuid jäi lõpuks magama.
Just paari päevae eest kukkus ta suure röökimise pärast voodist alla.Ma olin ehitanud ta võrevoodisse mingisuguse lisa pehmenduse,et öösel oleks tal pehmem igale poole rammida(ta sipleb nii palju).Peale kukkumist pidin teda muidugi lohutama,nuttis veel päris pikalt ning otsustasin põrandale istuda ja teda süles hoida.Tüüp jäi sekunditega magama.Sel samal ööl magas ta hommikuni välja.Ei teinud öösel mitte ühtegi piiksu,kuid mina olin see loll,kes kella kolmest üleval oli ja teleka ees aega parajaks tegin.Kuni kella seitsmeni välja.
Täna olin jällegi kangust täis,lasin tal nutta.Lohutamas käisin ainutl korra,sest iga kord kui ma ta voodisse panin,karjus ta aina aina kõvemini.Istusingi päris pikalt tema ukse taga ja kuulasin,kuidas oma lihane laps röögib.Ta isegi ei puhanud.Endal olid ka juba pisarad silmis,ning mõtlesin,et olen maailma halvim ema,kes laseb lõpmatuseni lapsel röökida.
Ma lihtsalt ei mõista,miks õhtuti selline kamm peab käima?Ma olen jätnud tulesi põlema,kord ühe,kord kaks tuld.Olen jätnud ukse irvakile,et ta end päris üksikuna ei tunneks,täna panin isegi raadio koridoris mängima.
Lohutan end sellega,et keegi pole väitnudki,et lapsevanem olla on lihtne,täis lusti ja rõõmu!
Kuid ma võin õelda,et see on maailma armsaim tunne,kui su oma laps paneb sulle heast peast käed ümber kaela aka Paul Herbert on õppinud kallistamise ära.
