Kui me polnud Nublut näinud paar päeva,siis me veel ei muretsenud,aga kui ta oli viis päeva ära olnud-hakkasime muretsema.Ja nüüd on ta üle nädala kadunud.Ma ei ole ammu päris kassiinimene,sest minule armsaks saanud kassid kaovad alati ära.Nublu oligi selline kass,kes sai kohe armsaks.Mu ema tõi ta meile eelmisel novembril.Ta sai hetkega omaks ning võttis Pauli enda embusesse.Ma mäletan hästi,kuidas ta Paulil persega näos maganud ning kumbagi ei häirinud.Või kui toitsin Pauli,puges ta alati meie kahe vahele.Neil tekkis side.Nad olid kogu aeg koos.Nad kasvasid koos.Nad isegi sõid koos,kuigi seda eriti ei tohiks teha.
Paul sai Nubluga kõike teha,sabast tõmmata,kõrvu närida,kaelast kinni hoida ning ta peal aeleda,kass laskis teha kõike Kõige hullem-ta mõnules,keeras külgi,et saaks ikka igast kohast teda mudida
Herbert ei oska veel kassist puudust tundma,aga meie kõik tunneme.Ma tõesti loodan,et poiss läks kõigest uitama.
Nublu koha on täitnud meie koer Luna.Kui varem ta ei lasknud Pauli üldse endale lähedale, isegi urises ta peale,aga nüüd on saanud neist suurimad sõbrad.Sikutab,tirib,kallistab,musitab-kõike teeb koeraga.Ma ise arvan,et Luna lihtsalt lepib selle faktiga,et ta on Paulile teine nublu.
Käisin isegi naabrite juures maad uurimas.Keegi pole kuulnud ega näinud.Arvestades mu naabrit,kes teab kõike ja on kõigega kursis,siis on see natukene imelik,et tema ei tea midagi.Kui keegi ei tea,siis tema ikka teadis.
