Mul on aegajalt tunne,et ma ei ole suutnud täielikult minevikust lashti lasta.Kuigi ma tõesti tahaksin,aga aegajalt kummitavad mind erinevad inimesed/juhtumid ning alatihti leian end heietamast.Mulle üldiselt meeldib minevikku meenutada.Olgugi et kõik mälestused pole roosilised.Vahel igatsen ma inimesi,kes on jäänud minevikku.Olgu tegemist mu eksidega või armsate sõbrannadega või niisama sinatuttavatewa.Nad kõik on jätnud minusse mingisuguse jälje.
Isegi mu blogi kustutamine vajas suurt kogust julgust.Sest seal oli kirjas minu elu,need 8 aastat,mil olen bloginud,täis emotsioone,naeru ja pisaraid.Ma ikka imestan.kui rebel ma kunagi olen.
Ja ma ei suuda lahti lasta inimestest.Ma ikka tahaksin teada kuidas tal läheb ja mis ta teeb.Ideaalne oleks minna kuskile kohvitama ja lobiseda hommikuni.Ma mäletan,et olen seda korduvalt teinud.Tsillinud öö läbi linnahalli katusel,istunud päikesetõusul Double Coffees ning nautinud äärmiselt meeldivat seltskonda,või läinud peale tööd vaateplatvormile istuma.Ma armastasin seda aega.Ma armastasin oma pealinna elu.Ma armastasin neid inimesi.