Räägin sellest,kuidas ma ei taha ega viitsi enam vinguda.Eks kõikidel tuleb elus ette mingisugune periood,kus kõik tundub nii mõttetuna ja ebavajalikuna.Eks minulgi tuli.Tagatipuks kadus mul ära igasugune motivatsioon,kõike tegin ma ainult sellepärast ” et ma pean tegema”.Sedasi möödusid enamus mu päevad.See oli päris kurnav,kogu aeg nägin ainult negatiivset.Ja kurja,ma ei ole olnud kunagi eriline vinguja!Ma vihkan vingumist ja igasugust halamist.Mulle piisas tass kohvist,suhkrust ja kohvikoorest-ning mu elu oligi ju ilus.Ma ei valeta,elu ongi isegi praegu ilus.Lihtsalt vingumist tuli viimasel ajal palju ette.Eriline rõõm pole seda tunnistada,aga kuskilt peab otsa lahti tegema.Kui mõelda,on mul olemas miljon põhjust,miks olla õnnelik.Mul on olemas OMA pere,maailma armsam(ad)laps(sed),maailma parimad sõbrad,maailma parim abikaasa,koht-mida koduks nimetada ja isegi süüa.Mida elult veel tahta?!Ma tahan olla õnnelik-ja ma olengi seda! Ja teile,igasugused kahepersega olevused-sõitke seenele!
