Täna oli esimene kord,kui ma peale keisrit mõtlesin proovida natukene füüsilise trenni peale.Ma tean,et idee poolest ei tohiks isegi mõelda selle peale,sest kaks kuud pole möödas(peale esimest keisrit ma ei suutnud mitu kuud midagi teha,selg oleks nagu halvatud olnud).Kuna mu enesetunne on viimastel päevadel olnud väga hea,arm ei valuta,otsustasin hüpata oma nõukaaegse ratta selga ja põrutada seitsme tuule poole.Uskuge või mitte,nii ma veedan oma “laste”vabat aega.Ma ei mäletagi,kui sain olla rahus ja vaikuses või kuulata rahus muusikat.Rattaga sõites on see võimalus mul täitsa olemas.
Sõitsin täna 10,3 kilomeetrit 49 minutiga.Ideaalis tahaksin ma selle maa läbida poole tunniga,aga kui mõelda võrumaa maastiku peale,siis nõukaaegne ratas mul seda ei võimalda.Pole ammu sõtkunud neid pedaale nagu täna.Üles ja alla,kui tulid suurema tõusid,võtsin hoo maha ja tulin maha.Üle oma varju hüppama ei hakka.
Kui oleks ainult veel ilusat ilma ning lapsed magaksid sünkroonis,siis leian,et võiksin kas või iga päev 10 km vändata.Lähitulevikus soetan endale spetsiaalsed jooksutossud ja riided ning hakkan seda maad hoopis jooksma.Ilmselt siis kuke ja koiduga.Kui teistmoodi ei saa.Ainult motivatsiooni ei tohi kaotada.Kunagi ma jumaldasin jooksmist.
Üritasin selfiet teha,aga noh,nagu alati!Mis seal ikka.Teine kord,või siis mitte.
Hetkel olengi üksinda kodus,eile oli veel nii ekstaasist sellest mõttest,ent nüüd ei oska midagi olla.Ilmselt on kohvi ja ristsõna aeg,seniks kui beebi üles ärkab.
Mu viimased raamatud,mida olen soetanud!
Pean mainima ka ära seda,et selle lühikese ajaga olen kaalust alla võtnud lausa 14 kilo.Nüüd üritan hakata uuesti lchf jälgima.Märsti kuud ma kahjuks lchf hulka ei saa nimetada,aga ma ei põe,kuna uu siht on silme ees!Sellest kunagi lähemalt!
