Otsustasin ka blogisse kirjutada.Ma poleks ealeski arvanud,et minu kirjutatud kirja on juba üle tuhande korra jagatud.See ei olnud asja mõte.Kirja mõte seisnes selles,et aidata vanemaid ja avaldada neile toetust.Kusjuures,pärast kirja kirjutamist,hakkas mul endal kergem.Süda ei valutanud enam nii palju ja ma tunnen,et inimestel läheb see korda.Inimesed tahavad,et see juhtum leiaks lahenduse!Et Markkuse keha jõuaks koju tagasi
Kallid kaasmaalased,peol viibinud noored ja nende vanemad!
Ma pean sellest kirjutama.Mu süda on sellest ajast saadik valutanud,kui ma sain teada,et kadunud noormees on minu töökaaslase poeg!See mure rusub mind iga päev.Ma mõtlen sellele kogu aeg,minu peast käivad läbi erinevad mureküsimused.Ma ei saa aru,mis küll tol saatuslikul ööl ometi juhtus.Olen enam kui kindel,et pool Eesti rahvast on mõeldnud kasvõi ühe korra selle juhtunu peale.
Ma olen ka täiesti teadlik,et Eestis on viimasel ajal kadunud palju palju inimesi,ent peab nentima fakti,et mitte ükski inimene pole nii kahtlastel asjaoludel kaduma läinud.
Nüüd jõuan ka asja tuumani.Peol olnud noored,te ju teate rohkem,kui te räägite.Te teate,et kahe noormehe ja Markkuse vahel esines konflikt.Te ju teate,et needsamad noormehed läksid peale Markkust linna.Võib-olla te teate ka seda,mis edasi toimus.Te ju teate…
Eks igal ühel on sellest loost nii palju erinevaid arvamusi,nii palju erinevadi teooriaid.Eks minulgi oli esimestel päevadel erinevaid teooriaid,mis võis juhtuda.Mida päev edasi,seda vähem ma neid uskusin.Ma olen veedunud selles,et Markkus ei teinud enesetappu.Tavaliselt leitakse need inimesed kiiresti üles.Aga Markkus on juba pea kuu aega kadunud,kõik lähiümbruses olevad kohad on läbi otsitud.Sajad vabatahtlikud üle eesti on käinud teda otsimas.Ta on kadunud nagu vits vette.
Mitte keegi ei tea mitte kui midagi,aga ometi on Võru linn nii väike.
Mul on siiralt kahju vanematest.Ma tahaksin,et nad taas usuksid inimeste headusesse.Kõige enam sooviksin ma,et Markkus jõuaks taas koju,vähemalt enne jõule.Et vanemad saaksid veel viimast korda oma kalli pojaga hüvasti jätta.See on nii ebaõiglane.Kasvatad ja hoolitsed oma laste eest terve elu ning ühel päeval võetakse ta teilt ära.Olles ise kahe väikese posi ema,ei tahaks ma iialgi tunda seda tunnet,mida tunnevad hetkel Markkuse vanemad.Teadmatus on kõige hullem.Rääkimata meeleheitetst ja kohutavast valust.
Ärge jätke neid teadmatusse.
Peol viibinud noorte vanemad,palun rääkige oma vanematega,palun võtke aega ja vestelge rahulikult oma võsukestega.Rääkige neile sellest,et alati peab tõtt rääkima.Ja kui neil on VÄHIMATKI informatsiooni,siis palun,teavitage koheselt Markkuse vanemaid.
Kui te teisiti ei saa,siis pange end Markkuse vanemate olukorda.Mida teeksite teie,kui te võsukene kaob ühel ilusal õhtul ära ning jääb teadmata kadunuks?Kas t ei otsiks teda nii,nagu seda teevad Markkuse vanemad.Kas te ei nutaks end magama?Kas teie süda ei valutaks nii kohutavalt?
Mina isiklikult imetlen Markkuse vanemaid,tema õde ja sugulasi.Nad ei vannu alla,nad jätkavad otsinguid seniakaua kuni nende poeg /vend/sugulane on leitud.Nad on kõigeks valmis,nad ei karda enam midagi,nad ületavad igasuguse takistuse.
Ärme vannu ka meie alla.Ärme lase Markkuse lugu sotsiaalmeediast ära kaduda.Olgu Markkus kogu aeg meiega!
