Ma pikalt ei viitsi küll kirjutada, end kogu see ettevõtmine oli puhkusest väga kaugel. Ma tõesti lootsin, et ehk saan veidi hinge tõmmata, sest lapsed käituvad külas üldiselt hästi. On nunnud, rõõsad ja väga toredad.(loe: nad oli terve reisi jooksul ühed parajad metslased, kes panid sõna otsesemas mõttes mind proovile)
Teate, kui raske on sõbrannaga koos kohvi nautida, kui lapsed on nagu metslased? Ühtlasi oli ma natukene üllatunud, sest lapsed polnud ammu kuskil võõras kohas sellist tsirkust korraladanud. Aitäh armsale Pillele, kes pidas need kaks tundi vastu. Minu lohutuseks oli vaid see, et seal oli ka teisi peresi koos oma mudilastega, kes lõpuks ka jonnituure üles võtsid. See oli nagu jumal tänatud, ma pole ainuke!
Mis puutub kohvikusse, kus me viibisime, siis vau! Kohviku nimi oli Cafe Fellin ning see nägi kuradima ilus välja. Mitte ainult ilus, vaid äärmiselt maitsekas! See oli pärislet nagu vauvauvau! Jah, ma olin sellest täitsa sillas.
Ilm oli praktiliselt terve päev vihame.
Õhtu veetsime me Olustveres. Aitäh Nöpsu, aitäh!
Tagasi sõitmine oli omaette ooper. Tänu GPSile sõitsin ma mitu korda valesti ning seiklesin lõpuks valgamaa ja tartumaa piiri vahel. Samahösti oleks võinud ka Tartusse minna!
Kahe tunni asemel, seiklesin ma koos lastega hoopis 3,5tundi.
Aga jah, nagu olen juba ennist kurtnud, siis VÄHEMALT aasta aega ei lähe ma enam kuhugile. Lastega küll mitte.
