Miks ma küll öösel otsustasin blogida? Noh, esiteks sellepärast, et olen juba poolteist tundi unetuna üleval passinud. Ja teiseks, mõlemad lapsed magavad nii rahutult. Peangi hommikul Augustit kraadima, oli tavapärasest veidi soojem.
Peale selle on raseduse lõpp nii kohutav, nagu te mu eelmistest postitustest aru olete saanud. Iga päev tunnen et olen poolsuremas. Ma reaalselt ei jaksa midagist teha, ainult ohin. Vingumusest ei hakka ma rääkima. Üks päev olingi jälle EMOs jälgimisel, terve päev. Varsti võib õelda, et olen püsiasukas seal. Kolmapäeval on mul arst, ühtlasi on see mu viimane võimalus sugu teada saada! Varem mõtlesin, et las jäädagi üllatusbeebiks, ent paar kuud tagasi sain aru, et nii ikkagi ei saa.
Järgmine nädal on tegelikult kõige pingelisem üldse, aga sellest lähemalt siis, kui see on läbi!
