Nii, lõpuks võtsin end kokku ja olen tagasi blogilainel. Kasvõi korraks. Üheks õhtuks.

Neljapäeval on mul viimane arstikülastus. Absoluutselt kõige viimane, mis on rasedusega kuidagimoodi seotud. Enam mitte kunagi. Ma olen õnnelik, et tegemist on minu viimase lapsega. Lõpuks ometi saan sellele beebimajandusega lõpparve teha ja lapsed suureks kasvatada. Sugu me endiselt ei tea. Sellepärast mul ongi üks kapi pool täidetud roosade ja kollaste asjadega, teine pool enam-jaolt siniste asjadega. Nimedes asjus saime ka selguse majja. Nagu te teate, rippus meil aastaid õhus nimi Roosi Mari, ent hiljaaegu leidsime, et see on meie poolt liiga ära leierdatud ning hakkasime uut nime mõtlema. Mõtlesime korraga mõlemad nimed välja! Panime isegi lukku ära, sest muidu muudaksime seda nime veel viimase hetkeni.

Haiglakott on pooleldi pakitud. Ärevust nagu sellist ei olegi. Keisri kuupäev on paigas ning kui see inimlaps otsustab varem välja tulla, siis võiks ta valida kuupäevad 14 või 16. Mõlemad on mulle tähendusrikkad päevad.

Tegelikult iga jumala tund mõtlen, et võiks see rasedus ometigi läbi saada. Lisakilod lisakilodeks, aga no, igalt poolt on valus, ohin ja ähin vahetpidamata, mõnel hetkel tunnen, et annan isegi otsad. Ma lihtsalt ei jaksa enam.

Mis puutub veel lastesse, siis on mul kodus lausa sõjaolukord. Ma isegi ei liialda. Poisid ei suuda oma toaski olla niiet keegi hambaid kellegile sisse ei lööks,seljas ei roniks, ei tiriks juustest, ei lööks, ei võtaks asju teineteiselt ära..see nimekiri on lõputu!

Meie magavast lapsest (August Villemist) on saanud selline poiss, kes on otsustanud öösiti kahe-kolme vahel üles ärgata ning enam mitte magama jääda. Eile mängis pimedas toas oma rongikestega. Üritasin mustmiljon korda teda kaissu võtta ning magama sundida, aga selle asemel, hakkas tüüp mind jalgadega kõhtu togima, pärast üritas veel musitada. See on nii naljakas. Nii jõuliselt lendab peale, ega nalja ta meil ei mõista.

Ahjaa, ma ärkan ise ka öösiti üles. Lambist, ning alles paari tunni pärast tuleb uni uuesti silma.

aga kui beebi käes, olete oodatud meile külla, mu armsad sõberid.*