Terve öö olin ma mega rahutu. Laps mu sees oli mega rahutu. Hommikul olin veel rohkem rahutum. Närv hakkas üles ütlema. Õnneks enne keisriaega jõudis mu sõbranna Kaili, kellega koos olin tsipa rahulikum. Aeg aina venis ja venis, ent äkitselt olingi ma juba opisaalis.Opisaalis ma lihtsalt värisesin, sest ma teadsin, et kui valus ja paha on mul üldnarkoosist ärgata. Esimene kord aeti mind peale oppi üles, õeldi mulle, et sündis tütar ja et ma oma kätt paigal hoiaksin. Tütrejutt läks koheselt kõrvust mööda, sest ma suutsin vaid õelda, kui valus mul on ( see teadmatus oli nii hull, sest ma tõsimeeli kartsin, et saan kolmanda poja).Vaprusevärinad olid ka kohalejõudnud. Õde ei saanud alguses valuvaigistitki mulle manustada, sest ma ei suutnud kätt kontrollida. Lihtsalt ei suutnud. Peale seda kadus mul pilt eest, mul oli nii paha. Vaikselt hakkasin ma silmi lahti tegema, haarasin kohe maski näo eest ära, sest mulle jälle tundus et hakkan lämbuma. Sel ajal kui ma uimane ja segaduses olin, tegeles Kaili Herta Hermiinega. Kella poole neljaks toodi mind alla. Alguses oli ikka väga valus, ent enne Kaili minekut, võtsin ma jalad alla ja üsna pea sain lahti ka kateetrist. Ma ütlen, et kolmas keiser on kõige hullem ja kõige valusam. Kuna keisrid on mulle siiski üsna tuttavad, ei kujutanud ettegi, et see viimane keiser võib olla teistest kordades hullem. Aga siin ma nüüd olen, liigun ringi nagu polekski midagi olnud. Tegelikult valu on endiselt alles, ent selle peale ei tohi lihtsalt mõelda.
Mul on lihtsalt nii hea meel et kogu see valusam osa on nüüd möödas. Kui kõik proovid ja näidud korras, saan ma arvatavasti homme juba koju. Näen lõpuks ka oma väikseid marakratte, kes on veel armsa Mari hoole all.
