Kui lapsel on kaks nime

Ma mäletan, kuidas mind alguses hirmutati ja väideti, et nagunii hakatakse lapsi ühe nime pidi kutsuma. Minu rõõmuks pole see nii ( vähemalt meil) läinud. Isegi mitte lasteaias. Kui on ikka Paul Herbert, siis on Paul Herbert. Isegi teised lapsed ütlevad talle Paul Herbert. Aga ta ise ütleb enda kohta : Hepe Paul(see kõlab tema suust nii naljakalt), võib-olla oleksime talle just sellise nime panema

Kodus üritame ikka kõiki lapsi mõlemate nimedega kutsuda, vahel isegi lisandub sinna lõppu Pettai nimi ka. Sellisel juhul oleme natukene kurjemad.

Ainult Hertaga on hetkel niimoodu, et Herta kõlab tihemini kui Hermiine, kuid ma luban, et üritame teda ka ikka mõlemat nime kasutama.

Me mõlemad oleme seda meelt, et kui lapsele pannakse kaks nime, siis on see põhjusega niimoodi. Mind täiega alguses häiris, kui keegi kutsus ainult Pauliks või ainult Augustiks. Siis üritasin veel natukene suunata. Nüüd ma ei näe isegi vaeva, peaasi, et me ise sellele truuks jääksime.

Te ei kujuta ette, kui mitu miljonid korda oleme need nimed sassi ajanud.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga