Käisime üleeile Tartus, kõik oli ilus ja tore, ainult selle hetkeni kui selgus, et Herta Hermiine keeldub söömast. Tahtis küll aga ei saanud, tal hakkas esimene hammas tulema. Niisiis, ta oligi 7-8tundi söömata ja mul hakkas tekkima piimapais. Peale kahte ta oli nõus natukenegi sööma, aga see oli koguselt väga minimaalne. Ent sellegipoolest julgesin jätta oma lapsed sõbrannade hoolde, et ise minna Heidikesega natukene linnapeale. Suundusime esimese asjana Cafe Truffe’sse. See on ainult koht, mida ma ei jäta kunagi Tartus käies külastamata. Pärast seda kõndisime riiamäele, et käia jällegi ühes mu lemmikus kaltsukas. Kui me lõpuks kesklinna poole tagasi kõndisime, hakkas mul järsku nii paha. Riiamäelt Kvartlai poole pole just eriti pikk maa. Heidi ütles ka, et olen näost täitsa valge. Üritasin veel käia kaubamajas süüa ostmas, sealgi ei suutnud ma eriti selge mõistusega olla, tundus nagu mu maailm käiks ringi. Sõbranna poole tagasi jõudes, selgus et mul on 39,8 palavik. Üsna pea kuritarvitasin ta vetsu. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati üldse teiste juures oksendasin.Kõige hullem oli see, et pidime koju sõitma. Õnneks Heidi-Yoko oli nõus terve tee ise sõitma. Mulle isiklikult tundus, et see sõit kestab igaviku. Saatsin veel Hendirkule sõnumi, et ma vist viskan pildi taskusse. Kuidagi moodi pidasin ma selle siiski vastu. Koju jõudes, oli mul juba nii paha, et ütlesin Heidile, et kutsuks kiirabi. Kiirabi meid ära ei viinud, jäeti koju. Targemaks ma ei saanud, sain ainilt kangemad rohud. Õeldi veel, et rinnapõletikku pole. Kuigi ma ise seda tundsin. Öö oli kohutav, pea tahtis lõhkeda, suutsin ainult pikali olla. Hommikuks tundus et on juba natukene parem. Päeval oli mul palavik 38,5, ent õhtuks tõusis see äkitiselt 40,8kraadini. Sel hetkel ma tõesti karstin, et tulevad veelö palavikukrambid. Ma ei saanud õieti keeratagi, pea liigutamist rääkimata. Rind oli ka endiselt MEELETULT valus. Saime tabletiga õnneks alla ja tundsin end taas hetkeks inimesena. Peavalu oli selline kestev.
Täna hommikul on mul juba kordades parem, ainult et vasak rind on põ letikus ja alt poolt üleni punane. See ei ole üldse meeldiv. Iroonia peitub ka selles, et müüsin hiljuti oma elektrilise rinnapumba ka maha, sest tundus et ma seda nagunii ei vaja.
Imetamine on küll imeline nii lapse kui ka ema jaoks, ent ka sellega peab tõesti nii palju jama olema?!
