Ma lihtsalt ei jaksa enam, kõik kolm on pidevalt haiged, üks saab terveks, jääb teine haigeks ja ring hakkab JÄLLE otsast pihta. Lausa absurdne. Kuid kõige suurem murelaps on ikkagi väikene Hertakene, kes on vist igavesti nohune. JUmal küll, andke mulle veel nõu, mida ma saaksin teha, sest see on ajuvaba, et üks väike inimhing on niii pikalt nohune. Varsti tuleb 5 kuud ära, oleme käinud erinevate arstide vastuvõttudel kuid mitte miski pole meid otseselt aidanud. Ainult pediaater andis meile ühe hea mõtte. Minna koos lapsega soolakambrisse. Ja me läksime, homme on juba kolmas kord. Täna käisin kõige kolmega- mitte kunagi enam. See on jälle üks asi, mis läheb mu listi, et mida ma mitte kunagi enam ei tee! Lõpuks pidi kogu personal mind aitama,et saaksin üldse sealt minema. Üks jookseb ühes suunas, teine jookseb teises suunas, ühe saan kätte, mis tähendas, et kõndisin mööda koridore kaks last kaenlas. Või siis jooksin, olenes sellest, kuidas poisid heaks arvasid. Mingi hetk olin ma lihtsalt üleni higine ja näost nagu peet!
Esmaspäeval lähme Augustiga Tartusse ajuuuringutele, et kas kinnitada või välistada mingisugust epilepsiavormi. Kõige raskem on last terve päev üleval hoida, sest ta ei tohi magama jääda ja arsti aeg on alles kell 16.00. Nädala pärast saame siis ka vastused teada.
Ahjaa, Lunakene tegi Hendrikule sünnipäevakingi. 12kutsikat, millest 9 kutsikat jäi ellu. Nad on juba 1,5 nädalased ning nad on äärmiselt hästi söönud, sest muidu nad poleks sellised pallikesed nagu nad on.
