Luna käis täna kauaoodatud lõikusel. Otsustasime ta ära steriliseerida, et ta enam meile üllatusbeebisi ei tooks. Tegelikult mõtlesime teha sea aastate eest, ent siis lasime talle hormoonravi teha ja lõpuks tegi aeg ikka oma töö.
Kliinikusse minnes oli natukene kurb tunne. Üritasin teda veel rahustada ja rääkisin temaga. Süsti tegemisel pidin ma teda reaalse jõuga kinni hoidma. Ja siis kui ta ära hakkas vajuma-läks mul süda pahaks. Seamõttes, iga kord kui ma kuulen jutte narkoosist, hakkab mu süda peksma ja tahaks ropsida end täis. Mul on ilmselt trauma nendest üldnarkoosidest või pigem sellest üles ärkamisest. Uuuuhh!
Nüüd luntsik hakkab vaikselt toibuma, isegi oli nõus natukene sööma. Homsest pean hakkama talle kahte erinevat tabletti andma. Seda ma ära ei tohi unustada!
