Ma võib-olla olen nüüd veidi imal, aga ma pole ikka veel harjunud ilma Hendrikuta olema. Ta on käinud varsti aasta tööl, kus tal on hommikune ja öinevahetus. Olen sunnitud kõigega ise hakkama saama, sest üldiselt olen ma päevas 12tundi üksinda koos lastega. Kuid ikka veel, ei suuda ma eriti ilma temata uinuda. Jah, ma magan tavaliselt nagu beebi- aga see neli tundi on lihtsalt kuidagi nii tühi tunne ning magama jâän ikka väga kaua. Aga kui Hendrik on kodune, siis on see ainult sekundite küsimus. Ma isegi igatsen seda, kuidas ta mu norskamise kallal vingub. Tuleb tunnistada, et ma norskan nagu vana mees.
Ja kui Hendrikust rääkida, siis kõigele vaatamata on ta lihtsalt imeline inimhing. Ta on mu väljakannatanud. Minu viimaste kuude (9-10kuud) on olnud ikka päris inetu. Nagu ora perses. Mul endal ka juba piinlik, aga tundub, et asjad on hakanud paika loksuma ning ma olen veidikene maharahunenud. Ilmselt olen ma emotsionaalselt ikka veel perses omadega. Kõigele vaatamata-on ta mu kõrval ja armastab mind sellisena, nagu ma olen. Aitäh talle. Aitäh sulle Hendrik, kui sa seda peaksid lugema. Ta üldiselt ei käi facebookis ning ammugi mitte mu blogis. Ühesõnaga vett ei joo ja jala ei käi:*
