Viimased postitused olen kirjutanud telefonis. Ma nii mäletan, kuidas ma seda jälestasin. Aga siin ma jälle nüüd kirjutan, telefoniga. Vaikselt hakkab see veel mulle isegi meeldimagi.
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kui hea meel on mul omada just selliseid sõpru nagu Teie. Päriselt. Mingi aeg just mõtlesin, et olen ise oma sõprussuhted unarusse jätnud. Lihtsalt ei ole aega. Ja pigem ma helistan, enne kui suhtle facebookis või kirjutan kuskile emaili peale. Ühtlasi lubasin ma endale, et hakkan igal nädal helistama ühele sõbrale, kellega pole ammu ammu rääkinud. Uskuge mind, neid sõpru on ikka palju palju palju. Sõprus on tähendanud alati mulle väga palju. Jah nunnud, ma armastan teid alati.
Ning ma luban olla veel parem inimene. Veel parem sõber. Veel parem naine. Veel parem ema. Ma ei kao kuskile!
Armastust teile!
