Kui ma eelmine aasta sinna esmakordset sattusin, armusin ma sellesse kohta. Ja nüüd eile, tundsin ma, et see koht on veel veel imelisem. Mulle meeldib selle koha lihtsus ja selle armsus. Maha laotaud vaibad, purkides olnud küünlad, naeratavad inimesed ja heatahtlikud näod!
Ma ise kartsin hullult alguses Hertat kaasa võtta, sest jumal teab, kuidas ta seda talub. Sõit polnud pikk. Meie kodust ainult 41kilomeetri kaugusel. Kui olime ta kärusse pannud, jäi ta suht kiirssti magama, ent mõnel ajal pidin teda kussutama, pudelit pakkuma, mässisin miljon korda teki sisse ja pool aega ma sellest kontsertist kärutasin. Aga ma ei kurtnud kordagi, sain kõigele vaatamata selles hetkes viibida. No nii mõnus oli, päriselt.
Aitäh Erki ja Mick, sellise erilise õhtu eest.
Järgmisel korral lähen sinna koos abikaasaga, tähistamas minu sünnipäeva ja meie pulmaaastapäeva. Pidutseme koos Vaikoga!
