Mul on õnnestunud sellel kuul veeta paar päeva ainult Hertaga. Olen mõned korrad jätnud poisid enda õe juurde. Pean nentima seda, et ühe lapsega on ikka lust- ja lillepidu. Juhul, kui tal pole mingisugune halb päev ning teda ei pea kätel päev otsa tassima. Muul ajal on see mulle justkui puhkuse eest.
Ühe lapsega tundub üldse kuidagi nii kerge. Oleks ma Pauli ajal sedasi mõelnud, oleks end hulluks pidanud, sest sel ajal tundus, et see on rohkem kui võimatu. Eks Paul oli ka raske laps, kohe alguses. M
Nüüd kogen seda enda nahal. Kusjuures, üks päev hakkas mul täiega igav, harjumatu oli vaikselt kohvi juua ning isegi natukene voodis lebada. Kolme lapsega on sellised asjad suhteliselt võimatud. Tegelikult täiesti võimatud. Alati on sagimist, kisa-kära, nutmist, naeru- aga mitte kunagi sellist vaikust nagu hetkel.
Mulle meeldib ka see et saan Hertaga rohkem aega veeta. Temaga mängida, teda musitada ja sööta. Rahulikult, ilma et keegi mul seljas ripuks või jala küljes ei aeleks. Puhas nauding.
Rinnaga söödan teda minimaalselt, olen üritanud ainult hommikuti, kui olen tahtnud natukene kauem magada. Minule tähendab kauem magamine seda, et saaksin vähemalt kella kuueni magada.
Herta on juba päris mitu nädalat ärganud pool kuus hommikul. Isegi siis, kui härral on vaba päev ning ma ei ole sunnitud teda autoga linna sõidutama. Nagu kiuste. Ei mingit magamist mulle!
Tundub et piiga tuleb lokkis juustega, nagu Paul Herbert. Vaikselt hakkab juba krussi keerama.
