Täna on üks selliseid õhtuid, kus ma olen mõelnud, et väike Hertake on ikka minu väike inglike. Okei, viimased päevad on ta küll kurjast vaimust vaevatud ning kui ta on terve päev ainult virisenud, siis õhtuks viskab meil reaalselt üle.
Aga suurema osa ajast vaatan teda ikka suure heldimusega. Ta on lihtsalt nii niii niii armas ja otseloomulikult tüdrukuke. Ma ei jõua äraoodata seda aega, mil ma saan talle patse teha. Temaga nukkudega mängida ning kasvõi küüsi lakkida.
Kardan juba, et olen ta varsti ärahellitanud.
Käisin salaja pilti tegemas:*
No selline pärdik ikka. Turnib, kukub, nutab. Saatsin selle pildi ühele sõbrannale, temal jäi hetkeks süda seisma. Alles siis taipasin, et selle kohapealt olen vist juba immuunne, päriselt. Ma vist olen neid kukkumisi ja nutmisi mingi miljon korda kogenud. Minu jaoks on see nii tavaline kuidagi. Mis kõige hullem, ega nad eriti ei õpi ka sellest.
