Tahtsin teile juba ammu rääkida oma uuest tööst, ent otsustasin oodata, mil see siis ametlikuks tehakse. Nimelt olen ma tugiisik, Võru Vald on mu tööandja ning leping on hetkel uue aastani. Mitmetel põhjustel. Sest keegi ei tea veel, kuidas uus vald väljanägema hakkab. Ilmselt seda pikendatakse, sest minu hoolealune ei kao kuskile. Ta on olnud terve oma elu ratastoolis. Ma teen kõike- söödan, potitan, käin jalutamas..füüsiliselt see töö polegi nii raske, ent vaimselt on see vägagi väsitav. Eriti alguses, kui ma temast veel väga hästi aru ei saanud. Nüüd pakun variante, mida ta õelda tahab,tema siis noogutab kui mul täppi läheb. Mulle meeldib, kui ma saan talle rõõmu valmistada! Üks kord käisime isegi seenel. Asi on ainult peas kinni. Igale poole jõuab, kui on ainult tahtmist. 🙂 Tahtmist on meil mõlemal.
Tagatipuks, käin Noraga ka koertekoolis. Alguses oli ikka nii lootusetu, üks samm edasi, kaks tagasi.. Nüüd tundub, et hakkab midagi ka koitma. Trenn on kolm korda nädalas ning tihti leiangi end ajahädast. Kella 13ni olen tööl, sõidan koju, vean lapsi lasteaiast ning Hendrikut kas siis tööle või koju ning õhtuks pean ka koertekooli jõudma. Umbes kella kaheksaks jõuan koju tagasi.(Sõita kolm korda päeva jooksul võrru ja tagasi- see on minu jaoks käkitegu.)
Ja alles siis, hakkavad kõik õhtused tegevused pihta.
