Kuna poisid on hōivanud arvuti, olen sunnitud tegema kiire postituse läbi telefoni.
Nüüd siis meie tulevasest väljasõidust
Rootsi reisi võtsime plaani umbes poolteist kuud tagasi. Kuna see aeg tundus küllaltki pikk, ei kiirustanud ma Herta Hermiine ID-kaardi tegemisega. Mõtlesin, et aega veel on, ning isegi tavalised id-kaardid jõuavad kohale umbes kahe nädalaga või isegi varem. Ma ootasin seda emaili ikka pikkisilmi. Eelmisel neljapäeval olin ma juba suht lootusetus seisus ning tegin kõne PPA infotelefonile. Sel päeval ei saanud ma targemaks. Reede hommikul tegin uue kõne, selgus et on trükitud aga pole väljasaadetud. Helistasin veel enne õhtut, lootes, et äkki juhtub mingi ime ja see id kaart jõuab esmaspäeva hommikul. Lõpuks helistati mulle tagasi ning teatati, et id kaart jõuab võrru esmaspäeva õhtul kell 16.30. Ma isegi ei saanud aru, milliseid emotsioone ma täpselt sel hetkel tundsin. See variant oli minu jaoks täiesti välistatud, ma isegi ei mõelnud selle peale, et ma pean minema Rootsi ilma oma Hertata.
Õnneks on mul lapsi mitu ja lasingi õel broneeringu ära muuta. Nii raske südamega.
Stockholmi lähen siis oma hoolealusega, kaasas veel ta ema ja õde. Ja just sellepärast lähme me tallinnasse läbi Pärnu. Ma pole seal üle 10 aasta käinud. Mul üleüldse on selle üle väga hea meel, et meil avanes selline võimalus, et üldse kuskile minna. Rootsis jääme me ööseks mu õe juurde!
Võru-Pärnu-Tallinn-Stockholm!
Usun, et see on meile kõigile hea vaheldus.
Ja nüüd August Villemist. Miks ma just tema Herta asemele valisin? Nimelt oleme sunnitud 29ndal jaanuaril minema nahakliinikusse uuringutele, mis asub Tartus. Tal juba mitu kuud olnud üks jube lööve, mis tuleb ja läheb ning mis teeb talle haiget. Arstid on nõutud, kreemid ja salvid pole aidanud. Käisime koguni Elites, kust me selle saatekirja saimegi. Ma nii loodan, et me ei pea seal nädal aega olema nagu mind Elites hirmutati. Ühtlasi loodan ka seda, et Augustil pole midagi ületamatut.
Selline meie elukene hetkel on.
