Ma võin käsi südamel õelda, et tugiisiku töö on teinud minust palju parema inimese. Päriselt. See on pannud mind hoopis teisti mõtlema, olema kordades rohkem tolerantsem teiste inimeste suhtes. See on hoopis teine maailm. Tänu sellele olen hakanud ka märkama pisemaid asju ja neid rohkem hindama. Mitte miskit ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt. Mitte midagi.
Kui keegi oleks õelnud 8 kuud tagasi, et minust saab kellegi tugiisik, siis ma poleks sellist asja uskunud. Absurdne!
Ma siiamaani olen tänulik sellise võimaluse eest. See teekond on olnud uskumatu.
Kuigi mu hoolealune on 100protsenti töövõimetu, ta ei saa ise süüa, rääkida, liikuda – see väike pisiasi ei ole meid takistanud pisarateni naermast, teineteisest arusaamast. Ta on lihtsalt minu inimene! Ta on tavaline inimene.
Sõbrad, kui te näete tänaval, kedagi kes vajaks abi kasvõi ukse lahti tegemises..no minge appi! Jumala eest!Ma ise olen ratastooliga mööda linna kimanud tervelt 8 kuud ning ma olen kogenud neid hetki, kus ma oleksin soovinud seda, et inimesed oleksid julgenud abi pakkuda. Ning et nad ei vaataks meid nagu maailmaimet või siis kuidagi põlastavalt
Täna just mõtlesin sellele, et ta on mulle justkui sõbranna. Sõime välikohvikus sōõrikuid ning jõime kohvi. Vestlesime ja naersime nagu tavalised inimesed. Nagu päris sõbrannad.
Ja just sellepärast on mul kahju sellest tööst loobuda, ent kahes kohas täiskohaga tööl käia ei ole reaalne!
